Üks on kindel, käed rüpes me ei istu. Kevad on meid käima tõmmanud täie hooga ning iga teisipäev toob jätkuvalt kokku tuttavad hääled, naeru ja sihikindla harjutamise. Proovid käivad, laulud saavad lihvi ja südamed on juba laval.
Aga mis siis ees ootab? Juba 2. mail sõidame Türile konkursile “Kevadlaul”. Lava jagame teiste täiskasvanute harrastuskooride ja ansamblitega üle Eesti, konkurents on tugev, aga ega Kihko naljalt ära ei ehmu. Meil tuleb esitada kaks laulu: üks kevadest ja teine eestikeelne. Esmapilgul lihtne? No eks ole, eriti Kihkole.
Ühe loo jaoks oleme leidnud endale eriti ägeda kaaslase: noore ja hakkaja Jan Williami, kes lisab trummiga meie esitusele mõnusat särtsu ja rütmi. Mis laulud täpsemalt kõlama hakkavad? Seda me veel ei reeda. Hoidke silm peal, varsti saab saladus avalikuks.
Kevad jätkub veelgi erilisemate hetkedega. 16.mail ootab meid esinemine Jugari aias kontserdil “Kevadhelid Jugari aias”. See ei ole lihtsalt üks aed, see on Eesti kaunis kodu 2025 laureaat ja presidendi tunnustuse pälvinud aed, kus iga nurk räägib hoolimisest, ajast ja armastusest. Seal laulda, see on omaette tunne. Meie repertuaar on peaaegu valmis, viimased nüansid, viimane lihv, ja olemegi valmis teile seda kõike jagama. Tule kuulama. Tule vaatama. Tule lihtsalt olema.
Aga meie päev ei lõpe seal. Samal õhtul ootab meid ees veel üks hoopis teistsugune lava: ERM, muuseumiöö “Öös on hääli”. Seal kõlab Kihko veidi teises võtmes: humoorikalt, kergelt kaeblevalt, natuke vallatult.
“Ma ju hingasin seekord rohkem sisse – ikka õhku ei jätkunud,”
“Ja siis see dirigent kuuleb KÕIKE, isegi neid vigu, mida ma pole jõudnud veel tehagi.”
Mis täpselt juhtuma hakkab? Seda peab oma silmaga nägema ja oma kõrvaga kuulma. Üks on kindel , Kihkol juba igav ei hakka. Ja loodetavasti ei hakka ka neil, kes meiega kaasa tulevad.
Kohtume lavade vahel ja laulude sees.
