Kevad on käes. Ja mitte ainult kalendris, vaid ka Kihko lauljate häältes.
Möödunud laupäev viis meid Türile, kus toimus laulukonkurss Kevadlaul. Meie jaoks täiesti uus kogemus, uus lava, uus publik ja see mõnus elevus, mis esmakordsega alati kaasa tuleb.
Lavalt käis päeva jooksul läbi terve hulk ägedaid koosseise, 11 ansamblit ja 11 koori. Igaüks oma nägu, oma loo ja oma energiaga. Ja siis kuskil seal reas olime ka meie. See päev ei olnud lihtsalt üks laulmine laval. Seal oli midagi enamat, selline päris tunne, kus inimesed kuulavad ja on kohal.
Meie esituses kõlas kaks lugu, mis on kõike muud kui tavalised: “Umbsed kokkukõlad” ja “Mis häält teeb rebane”. Mõlemad said kõlama pandud meie dirigendi Henri käe all ja mitte lihtsalt juhatatud, vaid ka tema enda poolt seatud. Just see annab neile lugudele oma näo. Ja eks Kihko tunneb selle ära ka.
Kui lõpuks lavale jõudsime, siis ei olnud enam väga midagi mõelda. Lihtsalt tegime. Ja nautisime. Ja tundus, et saal nautis ka. Selline vaikne äratundmine tekib vahel, et nüüd jõudis asi kohale. Mitte ainult nootide mõttes, vaid kuidagi sügavamalt. See on see koht, kuhu tahaks iga kord välja jõuda, aga alati ei jõua. Seekord jõudsime. Tulemused tulid ka:
- III koht kooride kategoorias
- Eripreemia kaasaegse muusika eest (ja see läheb eriti südamesse, kui tead, et need seaded on tulnud meie enda dirigendi sulest)
- Ja parim päeva hetk : Publikulemmik!!!
See viimane… no see teeb ikka südame eriti soojaks. Sest see ei ole ainult punktid ja tabelid. See on päris inimeste päris tunne.
Aitäh korraldajatele, publikule ja žüriile : Thea Paluoja, Hedi-Kai Pai ja Toomas Krall , selle ilusa päeva eest.
Aga kõige suurem aitäh läheb ikkagi meie oma KIHKOle. Sellele veidi pöörasele, väga oma näoga ja südamega kooslusele, kus igaüks annab oma osa ja kokku tuleb midagi, mida ei saa kuskilt mujalt. Selliste päevade pärast tasub laulda. 🙂
