Mõni päev lihtsalt mahutab endasse kuidagi eriti palju elu. Möödunud laupäev oli KIHKO jaoks täpselt selline. Hooaja viimane esinemispäev algas Jugari aias. Meie oma Epu juures. Päike paistis, aed õitses ja inimesed jalutasid ringi mõnusa rahuliku tundega, nagu kellelgi polekski kiiret. Jugari aed ei ole lihtsalt “üks ilus aed”. Seal on igal pool tunda, et seda on armastusega tehtud ja hoitud. Ning kuidagi sobis sinna päeva sisse väga hästi ka muusika. Mitte sellise suure lavakontserdi tundega, vaid pigem nagu inimesed oleksidki tulnud kokku ühte ilusat päeva jagama. Meiega koos esinesid seal veel laululapsed, rahvatantsijad, ukuleled ja Jugari pereansambel. Kuskil räägiti aiandusest, kuskil otsiti kohvitassi kõrvale kooki, kuskil kuulati muusikat. Selline mõnus elav sagimine käis terve päev.
Pärast kontserti tuli aga tempo kiirelt üles võtta. Pillid, noodid, riided kokku ja edasi ERMi poole. Muuseumiööks oli Eesti Rahva Muuseum täiesti omaette maailmaks muutunud. Inimesi liikus kõikjal, igas saalis toimus midagi ja terve maja sumises kuidagi eriliselt. Ja siis läks lavale KIHKO oma Piripardas-ega. Jah. Täpselt sellise nimega kaebelaulu esitasimegi.
See ei olnud päris tavaline kooriteos. Kooriliikmed panid kirja omaenda väiksed ja suured hädad, kirjanik Jan Kaus sidus need üheks suureks virinvärsiks ja meie dirigent Henri pani sellele kõigele muusika taha. Ning olgem ausad , materjalist puudust ei olnud.
Ajapuudus, koristamine, palk, lumi, töö, aldid, bassid, sopranid, kriuksuvad põrandad ja kõik muu, mis vahel inimestel juhtme kokku ajab. Kõige ägedam oli võib-olla see, et kuigi olime laval ikkagi ühe koorina koos, said väga paljud meie seast,lausa 20 meist, ka korraks oma väikese soolohetke. Mõni läks sinna täiesti enesekindlalt, mõni ilmselt natuke väriseva närviga, aga just see tegigi kogu asja nii ägedalt elusaks. Ja publik reageeris hästi. Oli näha neid äratundvaid muigeid ja kaasa noogutamisi. Sest noh, eks me kõik virise natuke. Mõni rohkem, mõni vähem. Meie lihtsalt tegime sellest seekord 17. minutilise kunsti.
Õhtu lõpuks oli sees selline mõnus väsimus. See tunne, kui päev on olnud pikk, aga nii õige, et ei tahakski midagi muuta. Ja nüüd tõmbame korraks hinge. Laseme suvel tulla, et augustis jälle uue hooga edasi laulda.
